Kuidas tihendada ja soojustada vana puitmaja seinu?

17.05.2021

Kvaliteetselt ehitatud, korralikult tihendatud, väljast tuuletõkke ja laudisega ning seest papi või krohviga kaetud puitmaja lisasoojustamine polegi tegelikult vajalik. Paraku on aga sageli palkmajad ja sõrestikkonstruktsiooniga hooned tänapäeva mugavustega harjunud inimestele liiga külmad.

Pigem sõltub tubade külmus ning suur soojakadu hoone välispiirete tihedusest, mis võib olla ajapikku halvenenud. Kontrollida tuleks põrandate, välisseinte ja lagede liitekohti ning akna- ja uksepiitu. Soojakadu läbi ebatihedate välispiirete suurendavad ka niiskus ja tuul – niiskunud ja praguline välissein juhib soojust mitu korda paremini. Lisaks kaob osa hoone küttesoojusest läbi ventilatsiooni.

Seega on puitmaja tihendamine märksa olulisem, aga ka soodsam ja lihtsam kui lisasoojustamine. Esmalt tuleb määrata õhulekete asupaigad, mida on parim ahju kütmise ajal tuulise ilmaga – tuleb võtta süüdatud küünal ning liikuda piki põranda ja lae ning ukse- ja aknaavade servi, jälgides leegi võbelemist. Leitud peenemad praod põrandaservades ja laenurkades võib sulgeda liimpaberiga, kuid palkide ja plankude vahed ning aknaraamide ja uksepiitade ümbrusse tasub lisada tihiraua või muu laia ja õhukese tööriista abil sammalt või linatakku. 

Kõik tuult läbilaskvad praod on tihendatud, aga toad on endiselt külmad, võib hakata kaaluma lisasoojustuse paigaldamist. Ka siin on oluline korralik eeltöö – esmalt peab kindlaks tegema seina soojapidavuse olukorra, näiteks lasta asjatundjal distantstermomeetriga mõõta seina sise- ja välispinna ning sise- ja välisõhu temperatuuri. Veelgi detailsema tulemuse annab termograafi abil infrapunapildistamine miinustemperatuuridel ja tuulise ilmaga. Vana sõrestikseinaga puumaja normaalne soojusjuhtivus on umbes 0,5W/m²K ning palkmajal umbes 0,7W/m²K.

Sõrestikkonstruktsiooniga hoonete puhul, kus soojustusena on kasutatud saepurutäidist, tuleb eelnevalt kontrollida selle olukorda. Kui saepuru on niiskuse toimel muutunud raskemaks ja kokku vajunud, on seinte ülemised osad jäänud soojustuseta. Kui olemasolev saepuru ei ole kahjustunud, võib selle paigale jätta ning ülemisse ossa uut lisada.

Puitmaja võib soojustada nii seest kui ka väljastpoolt. Välispidise soojustamisega kaetakse välisseinas olevad külmasillad, seina niiskusrežiim paraneb ning läbipuhutavus väheneb. Kui aga uus soojustus kahjustaks hoone ajaloolist ilmet, tuleb sellisest lahendusest loobuda. Sissepoole paigaldatud lisasoojustus vähendab küll ruumide pindala, kuid välisilme jääb muutumatuks. 

Et elamu oleks soojapidav, hingav ja tervislik, tuleks seinte soojustamisel kasutada võimalikult palju naturaalseid materjale. Muinsuskaitseamet soovitab selleks pika traditsiooniga turbasammalt ja -põhku, linatakku, meriheina, õlgi, roogu, saepuru, höövlilaaste, samuti kanepitakku ja puitkuid- ehk tselluvilla. 

Puithoonete ehitus Eestis

Eestis hakati rõhtpalkhooneid ehitama hiljemalt 6.–7. sajandil ning see traditsioon püsis valdavana 19. sajandini. Linnades levisid hoogsalt topeltplankseinad ja sõrestiktäidisseinad, mis olid enamasti puitvoodriga, kuid esines ka kivivoodrit ja krohvitud seina. Vanad rõhtpalkseinad on tavaliselt aja jooksul  väga tihedaks vajunud ning läbipuhumist võib esineda vaid nurgaühendustes ja avade ümbruses. 

Topeltplanksein on kahekihiline püstplankudest sõrestiksein, kus sisemise kihi plank katab välimiste plankude vahekoha. Soojapidavuse lisamiseks on kahe plangukihi vahele paigaldatud pappi, lisaks on plankude vahed takutatud.

Sõrestiktäidissein on kahelt poolt laudadega vooderdatud ning laudade vahe täidetud mõne urbse, kerge ja soojapidava materjaliga. Et täidis laudade vahelt välja ei variseks, on täidiskihi mõlemale küljele asetatud papikihid, mis lisavad seinale ka tuulepidavust.

NB! Kui tegemist on mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitisega, konsulteeri kindlasti enne tööde algust muinsuskaitseameti spetsialistiga!

Allikas: www.muinsuskaitseamet.ee